Kõue mõis on pühendunud kunsti edendamisele. Soovime olla tühjaks lõuendiks erinevatele väljendusvormidele. Mõis on olnud paljude kultuurisündmuste võõrustajaks.

Eesti kirjaniku Jaan Krossi arhiivi korrastab tema poeg Eerik-Niiles Kross.

2012. ja 2013. aasta suvel meelitas Kõue Heli muusikafestival parimaid alternatiiv-, eksperimentaal- ja elektroonilise muusika tegijaid ning pakkus unustamatuid ülesastumisi ainulaadses ümbruses. Lisaks on kutsunud filmilinastused, teatrietendused, konverentsid ja kontserdid külalisi Kõue mõisa kultuurilisest rikkusest osa saama.

Jaan Krossi arhiiv

Vaieldamatult Eesti kõige enam tõlgitud ning riiklikult ja rahvusvaheliselt tuntud kirjanik, rahva südametunnistus ja nurgakivi, on Jaan Kross (1920-2007). Ta esitati oma romaanide eest Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks kaks korda, ehkki tegelikult alustas ta oma kirjanduslikku karjääri luuletaja ja tõlkijana. 1990. aastal võitis Kross inimõigusorganisatsiooni Amnesty International Golden Flame Prize auhinna.

Tulevikus saab Kõue mõisas olema Jaan Krossi arhiiv, mida korrastab tema poeg ja üks Kõue mõisa omanikest Eerik-Niiles Kross. Esimene samm selles suunas on Jaani – suur 150-200 inimest mahutav ürituste ruum Kõue mõisa tallihoones. Elust pulbitsev ruum on plaanis ehtida piltidega Jaan Krossi elust.

Sündinud 1920. aastal Tallinnas, õppis ta Jakob Westholmi Gümnaasiumis. Nendest aastatest ilmus 1988. aastal tema oivaline kooliromaan “Wikmani poisid”. Tartu Ülikoolis õppis ta õigusteaduskonnas, arreteeriti sakslaste poolt ja hiljem pärast sõda KGB poolt. Pärast naasmist Venemaa töölaagritest, kus ta viibis kaheksa aastat poliitvangina (1946-1954), oli Kross Eesti luule muutjaks ja uueks suunanäitajaks. Tema esimene kogumik “Söerikastaja” (1958) oli osaliselt kirjutatud vangis olles.

Kross hakkas proosakirjanikuks 1960-te teises pooles, esmalt filmistsenaariumiga “Liivimaa kroonika”, mis rääkis kroonik Balthasar Russowist (1536-1600) ja millest sai tema esimene meistriteos, seejärel neljaköitelise romaaniga “Kolme katku vahel” (1970). Sellest ajast alates liikus Kross ajastutes meie ajale lähemale, kirjeldades Eesti ajaloost tuntud isikuid, alguses lühijuttudes, hiljem novellides, kaasates kirjutistesse ka omi kogemusi. Tema teoste kangelased on eesti või baltisaksa päritolu kultuursed inimesed, kuigi ühiskonna äärealadel ja seisavad tavaliselt moraalse dilemma ees. Kross ise on kirjeldanud oma raamatuid psühholoogiliste karakternovellidena, mis kindlasti ei vähenda aega ja ruumi, mis neid tegelasi ümbritseb: Kross püüab olla ajaloolistes detailides nii tõetruu kui võimalik, olgu tegevustik 16. või 20. sajandil.

Ajaloost kirjutades suudab Kross alati teha vihjeid ja mõistaandmisi oma ajastule. Russowi “Liivimaa kroonikad” mängib tsensuuri mõttega, samal ajal kui tema allegoorilises meistriteoses “Keisri hull” (1978) kuulutatakse Timotheus von Bock hulluks keisrivõimu kritiseerimise eest – sama saatus tabas nõukogudeajal teisitimõtlejaid. Peategelased, innukad jälgijad ja omamoodi kõrvalseisjad: Krossi romaani “Vastutuulelaev” (2002) pealkiri iseloomustab peaaegu kõiki tema peategelasi – nad kõik liiguvad uhkelt ja järjekindlalt vastutuult. “Professor Martensi ärasõidus” (1984) teenib juuraprofessor Martens impeeriumi, mis rikub inimõigusi, samas kui selle nimega romaani väljakaevamised paljastavad 13. sajandi käsikirja, mis oma sisuga ähvardab totalitaarse iseloomuga Nõukogude režiimi. Oma isiklike kogemuste taustale seatud autobiograafilistes romaanides, näiteks “Paigallend” (1998), kirjeldab Kross Eesti iseseisvuse kaotamist 30ndate lõpus ja 40ndate alguses ning mitmete koolikaaslaste saatust, kui Eesti Vabariik laguneb ja II Maailmasõda ähvardab. Minevikuvaated on Krossile nii olulised, et romaanis “Tahtamaa” (2001) tekivad probleemid taastatud iseseisvuse ajal 90ndatel seoses riigivara tagastamisega endistele omanikele. Ühiskonnakriitikat võib vaadelda ajaloolisest perspektiivist kuigi Kross kirjutas tänapäevast kaasaegsele lugejale.

Oma töö taustal pidas Kross mitmeid loenguid Tartu Ülikoolis, need on kogutud kogumikku “Omaeluloolisus ja alltekst” (2003). Jaan Krossi romaanid, novellid ja jutustused katavad ristlõike Eesti ajaloost Euroopa kontekstis. Tema teoste enesekindlas kompositsioonis muudab ta nii vormi kui narratiivi nii, et tema tööd sobivad klassitsismi, modernismi või isegi postmodernismi kaanonitega. See on kirjandus, mis on psühholoogiliselt rikastav ja emotsionaalset rahuldust pakkuv, mille mõju on tunnistanud lugejad paljudes riikides ning mis on kirjutatud erilise vallatu keelekasutusega.

Jaan Kross oli abielus luuletaja, lastekirjaniku ja tõlkija Ellen Niiduga, keda ta on nimetanud oma muusaks. Ta tõlkis palju: muu hulgas Aleksandr Blok’i, Sergei Jessenini, William Shakespeare’i, Honoré de Balzac’i ja Lewis Carroll’i teoseid. Kross suri 2007. aastal Tallinnas. Teine osa tema monumentaalsest memuaaride raamatust pealkirjaga “Kallid kaasteelised”, mille Kross lõpetas enne oma surma, ilmus 2008. aastal. 2010. aastal asutati Jaan Krossi Kirjandusauhind, et austada parimat avaldatud proosat, luulet, draamat, tõlget või kultuuriajalugu. Paralleele otsides võib teda võrrelda Thomas Manniga ja tema teoseid on laialdaselt tõlgitud.